Varahommikune loodushetk

Mütsiline hommik Tartu kohal, kui udu hakkas eemalduma ja paljastas alles unes oleva linna. Kõik tänavad olid tühjad, kõik parkimiskohad vabad. Kell oli just saanud kuus. Tundus, et vähemalt mõneks üürikeseks hetkeks kevadööl oli loodus inimasula enda valdusesse haaranud. Vähemalt ülevalt paistis see nii. Alla jõudes oli kõik endistviisi – inimesed kiirustasid tipptunnil tööle ja endine rahu oli haihtunud, nagu oli kadunud ka see pehme udutekk, mis oli justkui linna und valvanud.