Sven Zacek

Rändrahnusaaga

Telli foto

Hind sisaldab fotorükki ja papptorus transporti eesti piires.

Peale tellimuse saatmist võtan teiega ühendust ja lepime kokku üksikasjades.

Tänan!

Sinu tellimus on saadetud minu postkasti.

Rändrahnusaaga

Eestlasel on väga raske midagi põhjendatult kiritiseerida, sest kõiksugune nutt ja hala on niivõrd tavapärane, et igasuguse negatiivse kommentaari võib alati julgelt eestlasliku kiusu arvele kirjutada. Võib olla neile, kes igapäevaselt ärapanemisega ei tegele, on jäänud veel mingigi usaldusväärsuse krediit negatiivse noole heitmiseks. Ma hammustangi nüüd sellest krediidist suure ampsu ära.

Rändrahn, oeh! Te teate, millest ma rääkida tahan. Möödunud nädalal avalikustati… vot ma ei teagi, misasi. Eesti bränd, vist. Eesti märk, vist. Kuigi mõned allikad väidavad, et polnud ei märk ega ka bränd, vaid hoopis mingi komplekt visuaalsest eesti keelest väljastpoolt sisse vaatajale. Suured sõnad. Kahjuks ilma sisuta. Häda on selles, et üldiselt ei hakatagi sisusse süübima, kui pakend on eemaletõukav. Oi, ja disainigurud ei teadnudki seda? Tänapäeva kiire tarbimise ajastul, kus loebki ainult esmamulje ja üldmulje ning sisuni tihti ei jõutagi. See tuli üllatusena? Ei, ma arvan, et ei tulnud. Ma arvan, et ka need visuaalse eesti keele loojad koos selle mädaneva rändrahnuga on Eestist hoolivad kodanikud ja tahtsid südamest teha parima asja, mis eales tehtud. Selle ülesande koorma all läksid disainerid lihtsalt erakordsesse kunstinikutranssi ja lõid midagi sellist, mida ainult samaväärses transis olles mõista on võimalik.

Toon ühe näite. Ma olen händkakkusid pildistanud üle 12 aasta. Ja mitte nii, et käin mööda metsi ning kui peale satun, siis teen klõpsu. Ei, mitte nii. Ma olen nende lindude seltsis veetnud tuhandeid ja tuhandeid tunde. Eelmisel hooajal veetsin kakkude seltsis 47 päeva. Kui ma esinen kusagil pildiprogrammiga ja näitan oma parimat händkakupilti, siis on järsku saalis ebamugav vaikus. Ma lasen sel nimelt pikaks venida enne, kui ütlen, et see ei pea ka teie jaoks parim olema. Selle peale kostuvad saalist kergendusohked. Aga ei saagi olla, sest ükski saalisolija pole tundnud, mida mina olen tundnud, mistõttu ei saagi meie tunnetus sama olla.

Just niisamuti läks ka selle roheliseks mädanenud rändrahnuga. Disainerid tahtsid nii väga, tahtsid luua midagi enneolematut ja pühendusid selleks enneolematult. Tulemuseks oligi midagi enneolematut. Kahjuks, midagi enneolematult rõvedat. Ma mõtlesin selle teema üle terve nädalavahetuse, sest eestalsena läheb see mulle korda, ja minu arvates pole see mitte ainult kõigi aegade inetuim disainitulemus, vaid see on üldse kõige eemaletõukavam asi, mis iial tehtud. Absoluutarvestuses.

Aga ma ei süüdistaks loojaid, nad olid transis, vaid viskaksin hoopis maailma suurima rändrahnu heakskiitjate aeda! Disainer võib luua mida iganes. Tellija ülesanne on tõmmata pidurit, mitte noogutada kaasa, kui on näha, et tulemus rahvale, ei omale ega ka võõrastele, peale ei lähe ega hakkagi minema. Ei tohi kellegi autoriteedist sedavõrd lummatud olla, et tema purki sittumise peale plaksutada ja hurraatada, kuigi sisimas sooviks oksendada, mida aga ei luba soov varjata oma rumalust kõrge kunstiteose mitte mõistmisel.

Soovitan väärikalt viga tunnistada ja see õudus netiavarustest likvideerida. Vea tunnistamisest ja vabandamisest saab rahvas väga hästi aru. Ilmselge õuduse ilusaksrääkimise püüetega tekitatakse ainult viha juurde.