Eluohtlik suplus

Juhtusin tunnistama metsseakulti tema elu ühel raskeimal hetkel. Loom oli ilmselt otsustanud jõge ületada, kuid avastas, et mõlemad jõekaldad on ääristatud jääga, mille peale pole võimalik ennast upitada, sest see on liiga nõrk, murdub läbi. Loom ujus kakskümmend minutit edasi-tagasi mööda ühte jõelõiku ja proovis umbes iga 10-15 meetri järel edutult jääle tõusta. Ma hakkasin halba aimama, sest teadsin, et head lõppu loota on vähetõenäoline, sest jää on igal pool sama paksusega. Õnneks otsustas loom viimasel korral tavapärases kohas mitte tagasi pöörata ja ujus edasi järsu jõekäänakuni. Seal, sisekurvis, üritas ta jääle tõusta, kuid murdus läbi nagu kõigil eelnevatel üritustel. Seekordsel läbmurdumisel ulatusid aga jalad põhja ja nüüd sai kult jäälõhkujaks kehastudes endale kaldale tee sisse rammida. Maabumisele järgnes väike sapsutus veest kuivaks ja siis kerge sörk pajuvõssa. Mina olin rahul põnevate piltide ja looma pääsemise üle.