Viimane ja esimene

Pühapäeval, 3. juulil, oli paljude Lõuna-Eesti metsapuude ja taluhoovide põlispuude viimane elupäev, mida ei lubatudki lõpuni veeretada. Keskpäevane raju murdis, painutas ja väänas haabasid, kaski, kuuski ja mände ning teisigi puid, mida suurte langenute alt enam polnud võimalik tuvastada. Olin ise selle möllu sees ja koju pääsemiseks tuli rajada uus tee. Loodus näitas, et tema pühapäeva ei pea ja inimene oma tegemistega on tema võimsuse ees täiesti mõttetu könn. See mets pole enam endine. Esmaspäeval võis siin esmakordselt päikeseloojangu värve vaadata. Nii jääb see nüüd pikaks ajaks. Panoraam kolmest kaadrist.