Unustatu

Uitasin lumesaju päevadel ringi lootes leida midagi põnevat. Jõudes ühele põllule märkan, et seal on mingi imelik lind. Haigur või? Olen varemgi talvituvaid haigruid näinud. Lähemale jõudes selgus, et sookurg. Ei jõudnud mina ära imestada, et mis maid ta siin jagab. Noor ka veel pealegi. Kas tõesti parvest maha jäänud. Paistis ikka õige loll, et minusugust roomavat kuju ei kartnud. Jõudsin juba päris lähedale ja hakkasin haistma, et asi ei ole õige.Jõudsin veelgi lähemale, kui siit pildilt paistab. Mispeale kurg siis õhku tõusta proovis. Kõrgust ta koguda aga ei suutnud ja ühe tiivaga vehkis kuidagi imalikult. Ilmselt oli kuidagi viga saanud. Lennumasinat temast enam ei olnud. Heas kohas oli muidugi maandunud – süüa jätkus. Sellistel puhkudel helistavad inimesed tavaliselt turvakodusse ja viivad looma remonti. Mina tegin südame kõvaks ja proovisin käituda loodusseaduse järgi: “Ühe õnnetus on teise õnn”. Paljud liigid ju sõltuvad otseselt selles, et kellelgi halvasti läheb. Ja täna oli nende päev. Nii väga, kui mul oligi valus vaadata seda õnnetut hinge, kes oli ennast raskel rändeteel vigastanud, oli mul ka valus mõelda, et ma kelleltki söögi otse lõugade vahelt ära võtan.