Talumaastik

Eilset hommikut ei saa kirjeldada teistmoodi, kui sõnaga: “fantastiline”. Kell 1:45 alustasin kodust väljasõitu ja kell 02:58 olin vihmast pladisevas Valgas, minu sünnilinnas, igasugust lootust kaotamas. Vihmakraanid keerati kinni ja maapealne vaikus ei takistanud kiiret taevaste pilvede liikumist ning peagi paistsid esimesed tähed.  Tundsin ennast seal päris koduselt, kui paar-kolm alkoholist taaruvat venekeelset kodanikku välja arvata. Töökohustused täidetud suundusin edasi Karula rahvusparki, kus mind tervitas päevase vihmasaju järgne selginemise vaatemäng.  Oli see vast vaatepilt: aur, udu ja niiskus proovisid tõusva päikese eest pakku pugede, aga neil polnud pääsu.