Hämaras

Igal õhtul kakkudega aega veetes ootan ma ühte otsustavat heli: “uhu-uhuh-uhuhu!” See on isane, kes on saabunud pesa lähedusse oma kaasale ja järglastele toitu tooma. Ta küsib, kas õhk on puhas ja kas pere on näljane. Nüüd olen ma puhtalt juhuse meelevallas, sest saagi üleandmiseks on metsas mustmiljon oksa. Mulle sobiks, kui emane paluks toidu otse pessa toimetada. Kui emane peakski isase pesale kutsuma, ka siis on tulekuks viis-kuus võimalust, millest vaid üks on sobiv. Sellel õhtul aga on õnn minuga ja isane vaatab pärast oma kohustuste täitmist mulle otse objektiivi. Samal ajal hindab emane õhtusöögi kvaliteeti. Seda pilti on võimalik suurelt näha Jaani kirkus rippuval näitusel.