SEERIA: KOLM PÄEVA PILVEDE SELTSIS

Suvine haigus on väga ebameeldiv, eks kõik haigused on vastikud, aga suvine haigusperiood on kuidagi ebameeldivam kui sügisene või talvine. Ilmselt seepärast, et see pole justkui loogiline ja õhuniiskus ka ei klapi. Igatahes juhtus minuga nii, et täpselt siis, kui meid kimbutasid need suured üleujutustega lõppenud vihmad olin mina tõbine. Ega midagi väga hullu polnud, tavaline viirus nohuga, aga pea oli ebatavaliselt vastikult paks ja silmad valutasid. Seepärast läksin maja taha villu istuma, nokats pähe ja päikeseprillid ette, sest valutavatele silmadele oli toaväline suvevalgus ka vilus liiga ere, ning lootsin nautida Fred Jüssi poolt palju kiidetud pilvede vahtimist.

Aga kus sa sellega! Fred rääkis pilvede vaatamisega kaasneda võivast seisundist, kus mõte puhastub ning maailm avardub ilma mitte midagi mõtlemata – täielik puhkus. Mina sellisesse transsi minna ei suutnud, vaid hakkasin kohe silme ees pilvemustritest fotosid kadreerima. Peagi hakkasin nägema kõrgustes tiiirlevaid linde, keda oli seal üllatavalt palju ja erinevaid liike: röövlinde, toonekurgi, haigruid, kajakaid, pääsukesi, liblikaid ja muidugi piiritajaid. Seejärel lisandusid tuttavad näod päriselust, nii igapäevased tuttavad kui ka juba ammu mitte kohatud isikud. Siis tõingi endale kaaslaseks kaks kaamerat erinevate objektiividega ja veetsin ravipuhkuse hoopis kahel järjestikusel päeval pilveelu jäädvustades.