Loodus üllatab

23 aastat looduses, 18 aastat händkakkude seltsis ja ometi sattusin ma eile olukorrale, mida varem polnud kohanud. Märkan kakku autost, lume poolt kenasti ehitud lepaoksal – lind mind ei vaata. Teen aknast pilte – ei vaata. Tulen välja ja teen pilte – ei vaata. Pargin auto ära ja tulen välja – ei vaata. Otsin parima positsiooni oksa kumeruste esiletoomiseks – ikka ei vaata. Seisan seal tund aega – ei vaata! Mis asi see on? See ei ole õige asi, mängus peab olema veel keegi peale meie. Tunni aja pärast hakkangi jalutama sinna suunda, kuhu kakk on pidevalt vahtinud, silmad aga vidukil, mitte ärevusest suured. Olles vaevalt 100 meetrit sammunud, kui puude latvadest stardib kaljukotkas. Hakkan tagasi sammuma ja näen, et kakk saadab pilguga metsade kuningat, seejärel heidab kiire, ülisuurte silmadega pilgu mulle ja kaob võserikku. Huvitav, et kaljukotkas mitmesaja meetri kaugusel oli ohtlikum kui mina paarikümne peal. Kui kakk oleks teinud kotkast nähes samasuguse võserikumanöövri nagu nüüd, siis sinna tihnikusse poleks kotkas mitte mingi nipiga järgi pääsenud. Ei tea, mis imelikule vastasseisule ma sattusin. Võib-olla oli jõllitamisvõistlus.

Panoraam kaheteistkümnest fotost.