Sven Zacek

Photographer Sven Začek

Welcome to my photographic timeline! I got infected with the photographic bug sometime in the beginning of the current millennium. On website you can browse through the results of that progressive infection that is photoraphy.

sven zacek, loodusfotograaf, zacekfoto

There is no good word to describe a person who is interested in practically all types of photography. Maybe I should invent one. Due to the layout of my previous website, most people know me only as a nature photographer. Assignments to work outside of the nature photography genre usually start with a sentence: “I am a fan of your nature photos, but do you also shoot insert-your-type-of-photography here?” Actually I like taking pictures of almost everything and during the eleven years I have been a professional photographer I have been involved in many amazing photography projects. This new website opens a door that was so far accessible only to my clients. Now the time has come to let others take a peek as well.

Have a nice journey on my photographic timeline!

1980 – first glimpse of light, no photos have been recorded of that moment, at least not by me and no memories have been saved either, well, actually some memories have been recorded, but they have been either accidentally deleted or archived in a way that they remain unaccessible to me.

Eighties and nineties – my contact with photography is limited to pressing the shutter on my father’s Zenith and later a Canon compact whenever he wanted to be in the picture. I did get a glimpse of life in a darkroom, but back then I was more fascinated by the magical red light then the sight of an image appearing on paper.

2003 – By inheriting a fully functioning Zenith camera and lenses after my grandfather passed on and loaning a Canon film SLR for my first trip abroad, I lit a match which started the photographic fire in my heart. The first flame started by that match was strong enough to make me buy my first digital camera – the Sony DSC-F717.


“Mosquitos are Angels” – Sony DSC-F717 27.07.2003. Highly commended photo in Wildlife photo 2003 competion.

2004 – Digital Reflex Camera

The love for a digital compact camera was short lived, because soon enough I realized that it would not enable me to take the photos I had visioned in my mind. I was not totally in control of the outcome and that was unacceptable to me. That meant that my Sony camera had to find a new owner and my photobag welcomed my first DSLR: a used Canon EOS D60. Believe it or not, it had as many as three autofocus points! I needed a telephoto lens to accompany my new camera and I found a Sigma 300mm F4 HSM lens from Ebay at a rather sweet price. That combination allowed me to take my first steps in wildlife photography.

Anyone who knows a thing or two about technology, recalls that back then digital camera prices were absurd in Estonia and in Europe in general, while in a larger American market, the prices were much more affordable. For example if you bought a new Sony camera from America and sold it as used in Estonia you could make a nice profit that you could put towards buying a higher end camera from America.

2005 – The year of rational calculation

Even though I was completely taken by the love of nature photography, my courses in higher mathematics one, two, three and probably also four, enabled me to make a simple and practical calculation and count how many springs do I have left to climb trees in order to take photographs. To my surprise the answer was a really small number. So I stopped my studies of Economic Modelling, even though I had passed my final exams, written a part of my Bachelor’s dissertation and taken up a job in the financial department of Estonian Agricultural Registers and Information Board in order to have some experience after graduating. What made me do all that? I determined that springs are more valuable. I became a freelance photographer.

Okay then! There was no better way to welcome a new spring than to exchange my slow, low resolution, two generations old camera for a newer model. Again, I got some valuable help from a friend on the other side of the pond who sent me a used Canon 20D. To accompany a new camera I had bought a new lens as well, at least it was new for me, while coming again from the used gear department, it was my first lens with Image Stabilization technology, the Canon 300mm F4 IS telephoto lens.


The photo called “Barn Swallow” brought me my first overall prize in a photo competions called Wildlife Photo 2005. Furthermore a photo of a wolf came in third and a photo of a roe deer buck was highly commended.

The spring of 2005 became a photographic frenzy. During that time a created photos of a lot of species that hadn’t been well documented back then like wolves, otters, kingfishers, penduline tits, three-toed woodpeckers and many others. Even after a seemingly successful year I was greeted by a rather shocking experience in the end of it. In order to find a broader market for my images I contacted a stock agency in Great Britain, but reicived not the best of feedbacks. They said that my images were suitable in their style, composition and subject matter, but the digital quality was below the par they had set in terms of resolution. That meant that the six and eight megapixel cameras I had used for my images did not produce files large enough needed for the stock agency. The next step in equipment meant an unreal tenfold increase in price. Back then, in the beginning of the digital photographic age the line up was not as complete as now. Basically there were only high end professional cameras and then two entry level cameras available. I was able to buy a used Canon 20D camera for around 1000 USD, but the next model was the Canon 1Ds MarkII for which you had to fork out a mystical amount of 10000 USD. That amount was from another league back then. But a part of being a freelancer is the need to taking some risks and so I came to a decision to keep a close eye on the photographic buy and sell equipment forums in the hope of picking up a used Canon 1Ds MarkII for a “reasonable” price. As before, I got help from a friend and in November my first full frame digital camera landed in my backpack. The new camera was different in every way. The experience of holding it in my hand was something that was impossible to even image beforehand. For the first time I felt that a camera can be more than just an instrument of taking photos, instead it was a companion, something that was with me with fighting for the same goals.

2006 – My first book

With the world’s best equipment in my hands, my photographic infection started spreading to other categories. At first to other nature photography categories and my archives started filling up with landscape, aerial, plant and macro photos. Outside of nature photography emerged an interest towards reportage photography. In addition to that I had a first couple of goes as a wedding photographer at my friends’ weddings. That was an unbelievable responsibility. So far I had only taken pictures for myself, but now I had a central role in someone else’s most important day of their life. I was able to grasp the importance of a wedding day perfectly, because I got married myself in 2005. For the first time I had to get the photos, there was no going back on the next day and trying again. Luckily I did a very good job in a stressful situation.

Being a freelancer for a year and a half accumulated enough content to publish my first book “Meeting Wildlife”.


Photo “Over the Sun” wins the people’s favourite award in the Nature Photo of the Year 2006 competition.

2007 – LoFo.

Teaming up with my good friend Jaak Põder, we start publishing the first Estonian Nature Photography magazine LoFo.


The unveiling of the first issue of LoFo takes place in Kõrvemaa Hike and Ski resort with an outdoor exhibition of the whole magazine.

Together with two friends I embark on my first photographic trip abroad and it takes us to Northern Norway. I had taken pictures before while travelling, but now I was travelling with the objective of taking pictures and there is a huge difference.

My second book “Flight of Colours” is published inspired by bird photography.


Händkakufoto “Silmapilk” toob fotokonkursilt Looduse Aasta Foto 2007  kategooriast “Loomad tegutsemas” teise koha, samaväärse tulemuse lisavad metssiga fotoga “Kinnisilmi” kategoorias “Loomaportreed” ja foto “Sügisudu” taimede ja seente kategoorias. Järgmisel aastal selgus, et kolmikteine sillutas teed esimestele esikohtadele ja tantsivatele huntidele.

2008 – Äpardused ja väljapääs. 2008. aastal pärast raamatuhonorare otsustasin osta oma esimese kasutamata ehk tuttuue peegelkaamera Canon 1Ds MarkIII. Kahjuks just siis tabas mind ebaõnn. Canoni MarkIII kaameraseeria autofookus osutufarsiks. Kohati ei suutnud see isegi staatilisi objekte teravustada, rääkimata liikuvatest. Loo tegi hulluks asjaolu, et kaamera ei andnud reaalset tagasisidet. Mark II kaameraga pildistades teadsin ma kohe, kas mul õnnestus kiire hetk tabada või mitte. Mark III pildistades oli kogu aeg selline tunne, et kaadrid on purgis, aga purki avades selgus, et ainuke asi, mis seal on, oli tühjus. Mitte selles mõttes, et pilte polekski olnud, vaid selles, et kõik pildid olid ebateravad. Õnneks head inimesed Overallist tulid mulle appi ja andsid uue kaamera, kuid ka sellel oli sama viga nagu kõigil teistelgi Mark III kaameratel. Lõpuks soostusid head Overalli inimesed mulle pärast poole aasta pikkust katsetamist kogu ostusumma tagasi maksma. Aitäh teile! Hüvasti Canon!

Samal ajal, kui Canon tegi oma ajaloo halvima digikaamera, tegi Nikon oma parima. Sellest asjaolust on saanud alguse mitmed vandenõuteooriad, kuid neist ehk mõnel lõkkeõhtul. Igatahes nii see oli ja kuulnud minu äpardusest tulid head Nikoni inimesed mulle külla ja kutsusid mind Nikoni saadikuks, mis võimaldaks mulle ligipääsu tipptehnikale, kuid kohustaks seda ka proovile panema ning andma iga-aastaste raportite näol tagasisidet. Pärast paarinädalast katsetamist tegin lihtsa otsuse, sest Nikoni autofookuse võimekus ja pildikvaliteet hämaras olid midagi sellist, millest ma polnud unistadagi osanud. Niisiis võtsid minu fotokotis koha sisse Nikon D3 ja Nikon D700.

Vendade D3 ja D700-ga hakkas vahel kaasas käima hoopis eelmisest fotograafilisest ajastust päris Hasselblad Xpan, mille ülesandeks oli ainult erijuhtudel fotokotist välja tulla ja soodsad tingimused ilma digitaalse kokkukleepimiseta filmile panoraamiks jäädvustada.


Foto koprast “Portree veega” ja talviste tormilainete foto “Üle kallaste” tõid mulle esimesed esikohad ehk tantsivad hundid fotokonkursilt Looduse Aasta Foto 2008.

2009 – Metsikud imed. Tegelikult juba 2008. aasta lõpus kutsuti mind siiani maailma kõige võimsama loodusfotoprojekti – Wild Wonders of Europe – meeskonda Eestit esindama. Minu ülesanne oli jäädvustada talviseid Lapimaa maastikke ja selle elanikke veebruarikuises Soomes.

habekakk, zacekfoto, strix nebulosa, wild wonders of europe

Ajakirjas National Geographic ilmunud foto habekakust lumesajus. 

Habekaku ja enamik Wild Wonders of Europe projekti tarbeks tehtud fotod said üles võetud Nikon D3x 24MP fotoaparaadiga. Vot see oli alles pildimasin! Lõpuks ometi kaamera mõlemast maailmast! Megapikslid detailide jäädvustamiseks ja super autofookus kiirete situatsioonide ülesvõtmiseks. Sellesse aparaati ma armusin. Praegu, 2016. aasta seisuga, on D3x fotoaparaat, mis täitis minu peakaamera rolli siiani kõigist teistest aparaatidest kõige kauem ja seisab ka praegusel hetkel seda teksti kirjutades minu kõrval arvutilaual. See on ka ainus kaamera, mis elas üle 2015. aasta augustikuus juhtunud õnnetuse (vt. aasta 2015). Nikon D3x on minu reliikvia ja jääb minuga alatiseks. Palun leia see ajatelje avapildilt üles :). NB! Rihm on tal uus.

2009. aastale jäi ka minu lemmikkaitseala, Alam-Pedja looduskaitseala, põhjalikum avastamine tänu Keskkonnaameti soovile anda kaitseala sünnipäeva-aastaks välja raamat. Koostöös Arne Aderiga, kes tundis Alam-Pedja loomise tagamaid ja oli ka ise kaitseala sünni juures, müttasime me läbi ka kaugeimad paigad eesmärgiga anda fotodel edasi, mida Alam-Pedja meie jaoks tähendab. Raamatu tarbeks pildistades juhtus olukord, kus Alam-Pedja kutsus meid eraldiseisvalt ühel ja samal päeval. Järgmisel päeval arutledes leidsime, et olime erinevates paikades, Arne Emajõel ja mina rabas, minuti täpsusega pildistanud.

täiskuu, sven zacek, udu, sinine

Foto spontaansest pildipäevast, mil mõlemad Alam-Pedja raamatu autorid kuulsid kutset ja järgnesid sellele.

2010 – Sammud Euroopasse. Pärast 2009. aasta tunnustust GDT fotokonkursil fotoga “Tuttav kuju” saabusid esimesed esinemiskutsed septembris Soome loodusfoto mekasse – Kuusamosse ja oktoobris GDT fotokonkursi lõpuõhtule Lünenisse, kus mind kutsuti lavale ka seoses järjekordse tunnustatud tööga.

saarmas, sven zacek

Foto “Õhtusöök auravast katlast” teenis tunnustuse GDT 2010. aasta fotokonkursil.

Aasta alguses läks puhkusele minu esimene Nikoni fotoaparaat – Nikon D3 ja tema asemel võttis minu fotokotis koha sisse uus Nikon D3s. ISOrevolutsioon jätkus ja D3s-st sai minu esimene fotoaparaat, mis võimaldas HD kvaliteediga filmida.

2010. aastal jõudis minuni ka masu. Tõsi, võrdlemisi hilja, sest fotoprojektid on tavaliselt pika vinnaga. Näiteks tänavukevadisi töid saab kasutada alles tuleval kevadel. Igatahes jõudis, sest fotograafiat ja selle saadusi vajavad inimesed alles pärast seda, kui peakohal oleva katuse ja laual oleva söögi mured on murtud.  Sõbrad Norrast olid mulle ja mu perele juba töö- ja elukoha valmis sättinud ning peaaegu oleks me Eestimaa vähemalt mõneks ajaks jätnud. Võttes arvesse Norra looduse ilu ja minu kiindumust sellese võib olla ka kauemaks. Appi tuli järgmine suur fotoprojekt – Pääsukese Eestimaa. Toona sellel veel konkreetset nime polnud, oli ainult idee raamatust, kus Eestimaa on jäädvustatud linnulennult, kuid mitte nii nagu varasemalt seda tehtud oldi, vaid tunduvalt madalamalt ja tavapärasest maastikufoto spetsiifikast lähtuvalt. Oluline ei olnud ainult olla lennuvahendi pardal, vaid läheneda pildistamisobjektile samamoodi nagu suurepärasele tavapildilegi: motiiv, valgus, kompositsioon. Esimest korda tekkis pildistamisele ka tähtaeg, sest raamat pidi ilmuma 2011. aastal, mil Tallinnast sai üks Euroopa kultuuripealinnadest. Tähtaeg tekitas pildistamisele hoopis uudse tunde ja senikogematu pinge, sest kõik varasemad raamatuideed sündisid siis, kui fotomaterjalile peale vaadates tundus, et nüüd on aeg raamatuks küps.

aerofoto, kevadränne, sven zacek

Foto projekti “Pääsukese Eestimaa” teiselt lennult uduse Tartumaa kohal lindude kevadrände ajal. Midagi sarnast ei olnud Eesti aerofoto valdkonnas veel tehtud.

2011 – Pääsukese Eestimaa. London. NG.

Aasta algas sisuliselt õhus, sest pildimaterjali kogumine “Pääsukese Eestimaa” raamatu tarbeks jätkus. Isegi maa peal olles olin mõtetega ikka lennus, kuna pidevalt tuli passida lendamiseks sobivaid olusid – muinasjutuvalget talveilma. Jaanuari lõpus see saabuski ja tulemuseks olid ainulaadsed talvised aerofotod. Tol päeval sai tehtud kolm lendu – hommikul Emajõe luhtade ja Alam-Pedja kohal. Pärastlõunal Otepää kõrgustikul ja pimedas tuledesäras Tartus. Oli see vast päev!

põder, aerofoto, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Teemanttolm” ühelt imeliselt lennupäevalt, mil kogu maailm oli härmavalge ja õhust nähtud loomade ning lindude arv ületas kõik ootused. Põdraloendus peatus tol päeval 38 põdra nägemise järel. See foto leidis hiljem tunnustust nii kodumaisel fotokonkursil Looduse Aasta Foto 2013 kui ka GDT European Wildlife Photographer of the Year 2013 konkursil.

Pärast talvemaastiku jäädvustamist jäid “Pääsukese Eestimaa” käsikirjas üles veel kaks olulist momenti. Meie rahvusspordiala – murdmaasuusatamise – aastasündmus Tartu maraton ja siis Eestimaa pealinn. Tartu maratoni hommikul, 20. veebruaril, kell 9:00 näitas kraadiklaas -25 kraadi. Start lükati tunni jagu edasi. Selleks ajaks oli temperatuur tõusnud -19 peale. Sellest sai raamatuprojekti kõige külmem lend. Lennuliiklus oli tihe. Mina olin kohal Cessnaga, ETV helikopteriga ja üks kohalik mees veel paraplaaniga. Oli tunda, et piloot oli närvis. Õnneks oli ilm jäädvustamiseks suurepärane ja tulemuseks olid fantastilised pildid.

Pealinna jäädvustamiseks valisin ma aja, mil Põhja-Eesti puud riietuvad hiirekõrvarüüdesse. Aga enne seda juhtus niimoodi, et alles töös olev fotoprojekt tõi mulle Looduse Aasta Foto 2011 Grand Prix tiitli. Maastikufotode kategoorias tuli lausa kaks auhinnalist kohta, kuna esikoht ja kolmas koht kuulusid “Pääsukese Eestimaa” aerofotodele.

kuldne, udu, kollane, aerofoto, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Kevadkuldne hommik” tõi mulle fotokonkursil Looduse Aasta Foto 2011 Grand Prix tiitli ja esikoha maastikufotode kategoorias.

Pääsukese Eestimaa, Sven Zacek, Fred Jüssi, Zacekfoto

Lõpuks see juhtuski. “Pääsukese Eestimaa” oli valmis ja mul oli suur au olla koos Fred Jüssiga raamatuesitlusel. Vaata 2011. aastal tehtud slaidiprogrammi siit.

Sellega polnud aga 2011. aasta sündmused lõppenud, sest LAFi võidu ja raamatuesitluse vahepeal kinkis loodus mulle ühe foto, millest olin ammu unistanud ja see avas mulle ukse ühe teise unistuseni. Aga kõigest järjekorras.

Millagi hiliskevadel sain teada, et minu foto nimega “Keegi tuleb” on pälvinud tunnustuse maailma suurimal loodusfotokonkursil Wildlife Photohgrapher of the Year 2011. Seoses sellega ja heade esinemistega mujal maailmas, kutsuti mind oktoobris maailmakuulsa fotokonkursi lõpuõhtule esinema. Edasine on minu jaoks justkui muinasjutt. Loomulikult moodustas olulise osa minu esinemisest “Pääsukese Eestimaa” raamatu jaoks kogutud materjal. Sama olulise osa moodustas aga ka minu händkakuprojekt, mis oli just tänavusel kevadel kulmineerunud.

händkakk, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Perepilt” oli ainus kogu nädalavahetuse kestnud pildiprogrammide jadas, mis teenis publikult spontaanse aplausi. Veelgi enam, pärast esinemist aplausi saatel oma kohale naastes nägin, et National Geographicu loodusteemade valdkonna toimetaja oli saatnud mulle meili sisuga: “Sven, sinu seeria on valmis, me tahame neid pilte!” Vau!

Aasta lõpp kujuneski händkakupiltide läbivaatamisele ja valimisele, millele järgnes pooleteise tunni pikkune telefoniintervjuu National Geographicu peakorteriga Washingtonis. Enne jõule sai pildivalik paika ja teatavaks ka loo ilmumise kuu. Töö tekstiga jätkus 2012. aastal.

2012 – Kakukodu ja National Geographic.

2012. aasta algas külmarekordiga. Mitte absoluutse Eesti rekordiga, vaid minu pildiretkel olemise külmarekordiga. Ühel veebruarihommikul sõbraga Võrumaalt Lääne-Virumaale pildistama sõites näitas sõiduvahendi, mis ise külma pitsituste all krigises ja nagises, temperatuurinäidik -37 külmakraadi. Eelmine rekord pärines 2007. aasta jaanuarikuust ja oli -31,5 kraadi.

läänemeri, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Selline näeb välja Läänemeri, kui pakase väljendamine kraadides langeb neljanda kümne teise poolde.

Enne kevadhooaja täistuure vahetuvad välja minu fotokoti kaameraosakonna töölised. Puhkusele lähevad Nikon D3s ja minu üliustav Nikon D3x ning nende asemel võtavad kohad sisse Nikon D4 ja Nikon D800E. 12 ja 24 megapikslist saavad 16 ja 36.

Aasta ime juhtus seoses händkakkudega ja selleks peame korraks minema tagasi 2011. aastasse. Pärast Londonist naasmist läksin kakuperele nende peatsest maailmakuulsusest sõnumit viima. Kohale jõudes ootas mind ees halb üllatus – hännakate pesapuu oli minu äraolekul pidanud sügistormi jõule alla vanduma. See tõsiasi vajus mulle justkui tollesama tormi langetatud puu raskusega selga ja kogu paar nädalat vallanud rõõm kahvatus. Kas see on lõpp, mõtlesin ma? Peagi olin tagasi, sest teadsin, et ümbruskonnas leidub veel võimalikke pesatüükaid. Mõned tundusid läbi minu inimese pilgu lausa nii sobivad olevat, et koli kasvõi kohe sisse. Teised olid aga murdunud ebasoodsalt, jättes tüükale teravad ogad turritama. Valmistasin kakudele omalt poolt kolm tüügast, milledelt ma raiusin, saagisin ja lihvisin teravad ogad maha ja jäin lootma…

…jätkame 2012. aastas. Ühel päikeselisel aprillipäeval, kaks kuud enne kakuseeria ilmumist NG-s, läksin ma uuesti oma kakkudele külla. Ei mõelnud midagi, isegi ei lootnud. Seda suurem oli üllatus, kui nägin, et üks kolmest minu poolt pesitsuskõlblikuks töödeldud pesapuust oli kakkudele sobinud. Mind vallanud tunne oli midagi uut, midagi täiesti erakordset. Tundsin, et kakud andsid mulle võimaluse oma nägemust maailma suurimas ja tuntuimas ajakirjas näidata. Vastutasuks sain mina neile anda kodupuu. See oli võimas looduselamus!

händkakk, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Ehitatud kodupuu. Esimene foto minu poolt sobivaks töödeldud pesatüükast koos minu tööd sobivaks hinnanud emaslinnuga. 

Edasine oli minu jaoks täiesti uus maailm, sest mitte kunagi varem polnud ma saanud jälgida händkakkude pereelu avatud pesatüükas. Õõnespesad olid kakkude igapäevasaladusi alati kiivalt varjanud. Tundus nagu olnuksin pesapuu valmistamisega kakkudele just võla tasunud, kui nad oma saladuste avaldamisega minust kohe uuesti tänuvõlglase tegid.

Ja siis see juhtuski. Minust sai esimene Eesti fotograaf, kelle loomingust jõuab täispikk fotoseeria rahvusvahelise National Geographicu kaante vahele.

händkakk, national geographic, sven zacek, zacekfoto

Händkakk lendas kaanele. Eestikeelne National Geographic valis händkaku kaanefotoks. Kusjuures kaanefotod annab ette Washingtoni peakorter. Eesti väljaande peatoimetaja palus ajaloolise pretsedendi valguses teha kaanefoto ka händkakuga ja see õnnestus.

Aastale pani väärilise punkti oktoobri lõpus saabunud talv. Sellest aastavahetusest on kirjutamise hetkeks (03.01.2017) pärit ka Eestimaa viimane korralik talv.

lumesadu, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Järgmisel hommikul” tähistas varajast talve ja minu rõõmupeo algust. Nikon D800E detailsus, dünaamika ja värviedastus olid sama üllatavad kui poolde säärde ulatuv lumi oktoobri lõpus.

2013 – Taas taevasse. Mitmel moel ja mitmel pool.

2012. aasta lõpus hakkab küpsema üks mõte. Küpsemine on tingitud “Pääsukese Eestimaa” lettidelt kadumisest. Aerofoto raamat Eestimaast müüb läbi vähem kui aastaga. Pingelisest graafikust ja ilmaoludest tingitult jäi rahvale meeldinud raamatust minu arvates paljugi välja. Just seepärast innustab ahjusoe mõte mind pühenduma raamatule “Pääsukese Eestimaa 2”.

soomaa, loodusfotograaf, aerofoto, sven zacek, zacekfoto

Raamatu “Pääsukese Eestimaa 2” esimese lennu eesmärgiks saab Soomaa viies aastaeg.

Pärast Soomaa lendu jõuab läbi heade Eesti Nikoni inimeste minuni info Riia valimisest Euroopa 2014. aasta kultuuripealinnaks. Niisiis hakkan õhust vaatlema nii oma kodumaad kui ka minu isapoolse vanaema sünnimaad Lätit. Tõotab tulla lennukas aasta!

riia, riga, aerofoto, sven zacek, zacekfoto

Esimene lend fotoprojekti “RIGA+” jaoks Läti pealinna Riia kohal jahedal kevadõhtul.

Samal ajal jätkavad ka kakud oma trikke. Või siis pigem sunnitud manöövreid. Viimane korralik Eestimaa talv, mis kestab poole aprillini sunnib kakud metsast välja. Miks? Sellepärast, et pesitsushooaja alguses märtsi teises pooles on minu poolt ehitatud pesatüükal veel peaaegu poolemeetrine lumest katus. Seevastu händkakkude kodumetsaga piirneval raiesmikul on suutnud kõrge märtsipäike ainsalt pesapuuks sobivalt tüükalt lumemütsi veeauruna pilvedesse saata.

händkakk, öö, tähed, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Avamaastikul asuva pesapuu tõttu saab teoks minu ammune, täpsemini 2007. aastal tekkinud, unistus jäädvustada öise eluviisiga lindu tähistaeva taustal. Foto “Imeline öö” leiab hiljem tunnustust pajudel fotokonkurssidel tuues koju Grand Prix Baltic Nature Photo 2014 auhinna, esikoha linnufotode kategoorias fotokonkursilt Melvita Images Awards Competition 2014 ja teise koha kategoorias “Loomad omas keskkonnas” Looduse Aasta Foto 2014 konkursilt

paraplaan, sven zacek, zacekfoto, loodusfotograaf

Eesmärgiga laiendada oma aerofotohaaret saab minust südasuveks piloot ja päris oma lennuvahendi omanik. Paraplaani kasutamine avab mulle “Pääsukese Eestimaa 2” raamatu tarbeks uued maastikud, vabama kõrguse (pigem madaluse) valiku ja paindlikuma lennugraafiku.

Aasta lõpp tõi häid uudiseid rahvusvahelistelt fotokonkurssidelt. Kategooriavõit ja kolmas koht GDT European Wildlife Photographer of the Year 2013 konkursilt imetajate arvestuses. Lisaks tunnustusi Melvita Images Awards Competion konkursilt.

metskits, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Sokk all, paremas nurgas” tõi mulle imetajate kategoorias esikoha fotokonkursil GDT Wildlife Photographer of the Year 2013.

2014 – “RIGA+” ja “Pääsukese Eestimaa 2”.

2014. aastal alguses oli talvega nappus käes, aga mul oli kaks fotoprojekti pooleli, mis ilmtingimata vajasid talve karget hingust. Lisaks muidugi minu talve armastav hing, mis samuti toitu küsis. Nagu esimese aerofoto raamatu puhulgi, tuli jälle appi jaanuari lõpp. Kõik taandus kahele külmale päevale, millest esimesel lendasime helikopteriga Lätis ja teisel lennukiga Eestis.

aerofoto, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Kakuhooaja alguses saabub mulle korraga mitu head uudist. Esiteks, saan teada, et “Pääsukese Eestimaa 2” raamatu kaanefotoks valitud foto võidab fotokonkursil Baltic Photo Contest 2014 esikoha maastikufotode kategoorias. Aasta teises pooles tuleb see foto tunnustustega tagasi ka GDT Wildlife Photographer of the Year 2014 konkursilt. Esimese hea uudise teine pool toob mulle Grand Prix auhinna Baltic Photo Contest 2014 võistluselt minu unistuste kakufotoga öötaeva taustal.

aerofoto, raba, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Pääsukese Eestimaa, teine”.

Teiseks, jõuab minu fotokotti uus aparaat Nikon D4s. Autofookusrevolutsioon algas ja ISO kvaliteet läks veelgi paremaks. Kirjutasin toona sellest kaamerast nii.

riga, aerofoto, sven zacek, zacekfoto

Juuni alguses ilmub aerofoto raamat RIGA+. 

Juunis jõuan siiani oma retkedest kõige metsikumasse paika – Teravmägedele. Retk toimub hea sõbra Roy Mangersnesi juhendamisel. Lisaks minule on ekspeditsioonil veel kolm eestlast, samuti minu head sõbrad ja loodusfotohuvilised. Enne ja pärast 9 päeva pikkust merereisi, mille jooksul elame ainult laevas, veedame kolm päeva Longyearbyeni lähistel polaarpäevaga kohanedes ja ümberkaudseid elukaid jäädvustades. Elu algabki seal alles pärastlõunal ja ka kell kaks öösel kohtab lisaks hulludele loodusfotograafidele (meie, Roy ja tema kohalik kamraad Frede) ka omajagu kohalikke.

Teravmägedelt naastes jõuan vaevalt Tallinnas maanduda, kui tuleb jälle õhku tõusta, sest “Pääsukese Eestimaa 2” vajab lõppviimistlust ja käes on Eesti kultuuri tähtsündmus – üldlaulupidu. Lubade hankimine on tavapärasest keerulisem, sest lennuplaan tuleb kooskõlastada ka korraldaja turvaülemaga. Saame jutule ja kõik sujub, aga alles üheteistkümnendal tunnil, paar tundi enne tantsupeo otsustavaid kujundeid.

laulupidu, aerofoto, sven zacek, zacekfoto

“Päike loojub, laulupidu kestab”

koiva-mustjäe maastikukaitseala, aerofoto, sven zacek, zacekfoto

Foto “Ühe jalaga Eestis, teisega Lätis” hilissuvisest lennust paraplaaniga Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kohal.

Sünnipäevakuul septembris jõuab minu fotokotti uus fotoaparaat Nikon D810. Sellist värviülekannet ja dünaamilist ulatust polnud veel maailmas nähtud. Lootsin, et ehk saab D3x endale väärilise järeltulija, kuid D810 autofookus pole siiski sama võimekas nagu D4s oma, mistõttu tuleb ideaalset D3x järglast veel oodata. Loomulikult peab see olema ka suures keres. Tänapäeval levinud väikesed ja kerged hübriidnikatsid võivad ju kotis vähe ruumi võtta ja vähe kaaluda, aga reaalset tööd nendega siiski teha ei saa. Vähemalt mina ei saa. D810-st saab aga minu igapäevane kaaslane D4s kõrval. Failid on lihtsalt niivõrd uskumatu kvaliteediga, et ma püüan pisikesest kerest ja kesisemast autofookusest vaatamata võimalikult palju just selle kaameraga pildistada ning D4s tuleb välja alles tõelistes pähkelolukordades. Ärge nüüd valesti aru saage. D810 autofookus on väga võimekas. Lihtsalt ma võrdlen teda D4s-i näol maailma parima autofookussüsteemiga ja siin jääb D810 pisut alla.

Aasta lõpp toob jälle häid uudiseid rahvusvahelistelt fotokonkurssidelt. Vaatamata sellele, et teist aastat järjest unustan ma saata oma fotod BBC fotokonkursile, ma oskan samasse ämbrisse astuda ka kolmandal aastal. Õnnestumist GDT-l ma juba mainisin, kuid sellele lisandvad võidud Melvita Nature Images Awards 2014 fotovõistluselt fotodega “3 + 3”, “150 miljonit kilomeetrit” ja “Imeline öö”.

droonifotograaf, sven zacek, zacekfoto

Enne aasta lõppu saab minu aerofotode tehnika täiendust peegelkaamerat õhku tõsta suutva drooni näol. Nüüd on “Pääsukese Eestimaa 2” raamatus fotosid kõigilt lennuvahenditelt: droonilt; paraplaanilt; helikopterilt ja lennukilt.

pääsukese eestimaa, aerofoto, sven zacek, zacekfoto

Trükisoe “Pääsukese Eestimaa 2”.

2015 – Õnn ja õnnetus ja õnn.

2015. aasta alguses on olek erakordselt kerge, sest kahe möödunud aastaga said selja taha kaks suurt fotoprojekti. Talv on küll kesine, aga piisavalt krõbe aeglase vooluga jõgede kaanetamiseks. Suure Emajõe ääres saabub aasta esimene suur vedamine. Kuusteist päeva järjest saan ühel jõelõigul jälgida ja jäädvustada minkide ning saarma talviseid tegevusi.

saarmas, mink, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Poolveelise eluviisiga saarmas ja mink tegelesid sel ajaperioodil talvituvate rohukonnade pideva püüdmise ning õgimisega.

virmalised, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

17. märtsil saabub Eestisse põhjamaadele sarnane päikesetuul ja toob kaasa seninägematu virmaliste vaatemängu. Järgmisel õhtul teevad händkakud mulle kingituse ja kuu aega hiljem teisegi. Nendest jutustan pisut hiljem.

mink, sven zacek, loodusfotograaf, zacekfoto

Foto “Sini-must-valge” toob mulle fotokonkursilt Baltic Nature Photo 2015 Grand Prix auhinna. 

metsis, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Aprilli lõpus satun kokku ühe metsisega. Jah, ta on pisut ku-ku. Õigemini ikka päris palju. Tema stiiliks on õhtune mängutrall. Täpselt siis, kui ma tulen külla oma händkakule, tõmbab mõtus oma eputamisega tähelepanu endale. Hommikuti teda näha pole. Hakkasin juba kahtlustma, et ehk jagab ta hommikuti maid lähedal asuvas pärismängus. Võib olla on tal nii palju kuraasi, et pelgalt suguvendadega kiseldes ei suuda ennast tühjaks rabeleda, mistõttu tuleb ka inimestele kallale tikkuda.

rebane, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Nunnumeetri skaala tipuseeria rebasekutsikatest, kes kallistavad, musitavad ja lõpuks üksteise kaisus uinuvad. Nikon D810 värviedastus on siiani uskumatu. Nüüd saab õrnast ja magusast valgusest maksimumi võtta.

Ja siis korraga! 3.augusti öösel saavad head asjad otsa. Minu uusima fototehnika – drooni, akud tekitavad öösel järgmiseks päevaks fotokotti pakitult sellise hävingu, et kogu elamine läheb mahakandmisele. Õnneks pääseme perega õigel ajal korterist välja.

õnnetus, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Kuumus hävitab muuhulgas minu aastatega kogutud raamatukogu. Alles ei jää ühtki raamatut. Lisaks hävineb peaaegu kogu fototehnika. Otsesest põlengust pääseb minu armastatud D3x, mis peab eraldi kapis ja eraldi fotokotis auga väljateenitud pensionipõlve. Kuumus jõudis isegi sinna ja D3x vajab pisikest remonti, kuid kunstlik hingamine ja paari vähetähtsa, kuid olulise elundi siirdamine kannab vilja ning kaameravana ärkab uuesti ellu. 

Aasta lõpeb taastudes, fotoretkega Põhja-Rootsi ja Põhja-Soome ning ilma Eestimaise talveta, kuid ühe unustamatu tormielamusega Saaremaal ja selle kodulehe valmistamise algusega.

nikon, fotograaf, sven zacek, zacekfoto

Head Nikoni inimesed saadavad mulle uue tehnika. Tuleb välja, et nad pole ainult maailma parima fototehnika valmistajad, vaid ka maailma südamlikumad inimesed.

torm, läänemeri, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Mässav Läänemeri 7. detsembril.

2016 – Ikka hännakad.

Händkakud ei lõpeta rekordite purustamist ja uute elamuste pakkumist. Tulenevalt olematust talvest alustavad nad pesitsusega rekordvara – juba 13. märtsil istub emaslind munadel. Pesapaik on neil endine, kuid pesapuu uus. Juhuse tahtel just puu, mille eelmisel aastal pesast väljalennanud toonane poeg oma esimeseks ronimisülesandeks võttis.

händkakk, sven zacek, zacekfoto, loodusfotograaf

Foto “Minu nunnu” on üks nendest, mida uus pesapuu pakkus. Ülejäänud 46. kakupäeval pakutu jääb hetkel veel saladuseks.

Kakuhooajaks jõuab minu fotokotti uus tehnikaime Nikon D5. D4s-ga alustatud autofookusrevolutsioon on tubli, väga tubli sammu edasi astunud ja Nikon D5 autofookus on midagi seninägematut. Kirjutasin sellest imemasinast niimoodi.

musträhn, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Nikon D5 toob kohe ka auhinna! Melvita Nature Images Awards fotokonkursilt saabub tunnustus minu musträhnifotole “Näljased”

Suvel külastab meid maakodus torm, mille kõrval muutub haledaks varjuks möödunud aastat ärasaatnud torm Saaremaal. Mere ääres ei tule tormi purustav jõud üldse esile. Ta küll murrab laineid ja pillutab neid kaldal kaugemale kui muidu, aga ainus nähtus, mis sellega kaasneb on rannajoone ajutine muutus. Lõuna-Eestit külastanud juulitorm aga purustas. Ta kujundas Karula kuppelmaastiku metsad täpselt oma äranägemise järgi ümber. Tegelikult ei jäänud seal kandis ei metsadest ega ka vanadest külaparkidest mitte midagi järgi. Kuni aasta lõpuni oli sealse maastiku ainsaks heliks igast metsatukast kostev mootorsae hääl. Inimesed likvideerisid oma kahjusid. Tormis langes ka ülaloleval pildil ilutsev musträhnide pesapuu, mis oli juba kolm aastat rähnipaarile pesitsuspaika pakkunud ja üles kasvatanud pool tosinat noort musträhni. Tormi tõttu tuli koju jõudmiseks uus tee rajada, sest vana oli puuvaiba alla mattunud.

torm, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Üks jäi” ilmestab Karula rahvuspargis juulikuus möllanud tormi jõudu.

Aasta lõpus saab minust esimene Eesti droonifotograaf, kui selline sõna on olemas, kelle foto Eestimaast leiab tunnustust rahvusvaheliselt olulisel fotokonkursil. Droonid on tulnud, et jääda.

droonifotograaf, loodusfotograaf, sven zacek, zacekfoto

Foto “Head jaanipäeva!” leiab tunnustust fotokonkursil GDT European Wildlife Photographer of the Year 2016.

2017 – Elame, näeme, püsige lainel!